Karin Paulus Tartus Regio kontorilaiendust hindamas.
Regio on meeldiva kasumitootlusega kiiresti arenev Eesti firma. Kohati oleme tahtnud pakkuda liigagi innovaatilisi teenuseid, millele kasutajaid veel esialgu suurt polegi,
iseloomustatab ennast ettevõte. Põhilised tegevusalad on kaartide, geoinfo ja tarkvara loomine ning hooldamine.
Suisa tormiline areng on kaasa toonud ruumipuuduse. Pikas üüritud büroo-soolikas istutakse pead-jalad koos. Õnneks saadi samas majas enda valdusesse veel üks korrus. Sinna kolisid programmeerijad ja koosolekud. Vanas osas (kartograafia- ja geoinfoosakond) on aga suisa rõvedalt kitsas edasi – värsket õhku, privaatsust ega liikumisvabadust pole ollagi. Pole siis imestada, et ülemise korruse Regio-inimesed tunduvad olevat suisa eufooriliselt rõõmsad oma mugavate – ehk tegelikult ju täiesti optimaalsete töötingimuste üle.
Sisekujunduse tegemiseks palgati kunstnik Nerva, kes publiku poolehoiu võitnud soojades toonides nunnude
loomapiltidega.
Et tegu on tarkvaraarendajatega, soovisin, et neil oleks rohkem motivatsiooni tööle tulla, et oleks värve rohkem jne,
räägib mees. Tahtsin luua kohanemisvõimelise keskkonna, mis peegeldaks siinset tegevust.
Üks märksõnasid oli looduslähedus, lisab ta.
Domineerib Nerva piltidestki tuttav värvigamma. Ikka see kollane, oranž, oliiviroheline. Taustaks neutraliseeriv hall ning pruun. Mõned eredamad (näiteks punased) kapiuksed. Laes on räpsuline puitbetoon, põrandal naturaalne linoleum ja vaipkate. Mõned paljad
puitpostid.
Stereotüüpse neutraalse või isegi veidi steriilse asemel tõlgendab Nerva kaardistamist kui intiimset ja sooja toimingut. Ta kasutab seintel vanade raamatute fragmentidest kokkupandud kollaaže (autor tekstiilikunstnik Eevi Nerva) ning töötajate fotoklubi
üllatavalt professionaalseid taieseid.
Vorstjas kontor ulatub läbi maja. Kui Regiot ja teisi firmasid majutav büroohoone Riia 24 on oma välisilmelt kõike muud kui huvitav, siis tänavapoolsetest kabinettidest avanev vaade on superluks. Üle tee paiknevad nimelt Eliel Saarise projekteeritud juugendstiilis Pauluse kirik (1911–17) ning endine Puškini-nimeline tütarlastekool.
Kontori südameks on läbikäidav koosolekusaal, mis tühjana funktsioneerib ka lugemisnurga ja koridorina. Kontori lõpus on avar punakates toonides traditsionalistlik köök. Et ei peaks küpsema päev otsa sisse leekiva päikese käes, on teine osa kabinettidest hoovi akende alt ära tõstetud ja akende alla on tehtud pikk koridor. Tekkinud klaasbokse omakorda on püütud kodustada nii värvi, juteriide kui ka korvmööbliga. Nerva muheleb: Tahtsime olla erinevad tüüpilisest Dilbertlandist, kus seinad on hästi igavad, üheülbalised ja ühesugused ja kõik on väga range. Ruumides peaks olema rohkem igasugu aktsente – vaase ja muud niisugust –, mida veel ei ole.
Üldmulje Regiost on veidi hüplik ja kirju. Annab tunda, et Nerva põhikutsumuseks on ikka pigem maalimine, mitte niivõrd ruumi loogika ja vormide paika panemine. Profim sisearhitekt oleks ehk osava põhiplaani teinud, osanud ennetada kasutajate omaloomingust
tekkivaid probleeme... aga samas pole igal arhitektil kindlasti mitte oskust üht ruumi nii rõõmuküllaselt särama panna. Ilma muigamata võib rääkida heast aurast. Kuigi jah, hea aura tuleb vist pigem headest inimestest. (Ja esmapilgul tundub Regios toredaid inimesi jätkuvat.)
