Enne veel, kui NERVAst ehk kodanikunimega Koit Nervast kunstnik sai, oli ta helilooja. Aga veelgi varem oli lapsepõlv Karilatsis. Selle aja kohta arvab mees ise: roheline ja päikseline.
Esimene lugu: taksoga koju
Olin vist kolmene, kui hakkasin vanemaid painama: tahan viiulit õppida. Ju olin näinud kuskil kedagi mängimas ja tuli kange tahtmine ise ka proovida. Viieselt viidigi mind Põlva Muusikakooli sisseastumiskatsetele. Mängisin plokkflöödil Beethoveni 9. sümfooniat. Muusikakool asus 12 kilomeetrit eemal, ikka bussiga sinna ja tagasi. Üksi.
Paraku olin selline poiss, kel pea pisut laiali. Juhtus, et tulin tundi, kaks kätt taskus ja viiul kodus. Või unustasin end bussidest maha. Proovisin vahel kolm korda, enne kui viimase, kella kaheksasega koju sain. Aga alati ei saanud ka ning siis olin Põlvas heade inimeste juures öövarjus. Vanemad ei muretsenud. Nad teadsid, et küll ma hakkama saan.
Veel enne algkooli juhtus selline lugu. Õhtu kiskus kõledaks, viimasest bussist jäin maha ja häid inimesi polnud kodus. Mis teha? Tundsin, et pean, maksku, mis maksab, koju jõudma. Ja kellele ma oleksin helistanud - mobiile polnud! Kodus polnud tavalist telefonigi. Ega muud, kui taksoga koju. Taksojuht suurt ei pärinud. Jätsin ta autoga maja ette seisma ja läksin sisse. Teatasin emale, et nüüd on hädasti raha vaja. Ema imestas, miks nii palju, ja arvas, et räägime sellest pärast isaga. Mina teatasin, et kohe ja kiiresti on vaja. Kui ema ikka edasi puuris, ütlesin, et ei saa rääkida.
Lõpuks pinnis ema põhjuse välja, käis õues ja õiendas ise juhiga ära. Pärast ütles vaid: „No pidid sa taksojuhi siis nii kauaks ootama jätma!
Peksa ma selle tembu eest ei saanud. Ehk oli vanematel hea meel, et ma vihmase ööga linna peale ei jäänud? Olgu et raha polnud meie peres ülearu.
Teine lugu: mängida või mitte mängida?
Muusikakoolis oli mul hiilgav õpetaja Aili Sillaste, pühendunud perfektsionist, kes andis ka koju palju harjutada. Ju ta tahtis minust meistrit teha. Tema nõudlikkus ajas minus sügavaid juuri ja sel oli kaugeleulatuv mõju.
Nimelt käis meil kodus palju rahvast ja ka me ise käisime palju külas. Pidin siis oma viiuli kaasa võtma ja külaliste ees esinema. Õnnetus oli selles, et teadsin: mu õpetaja silmis polnud lood veel kaugeltki esinemisküpsed. Minu väited, et ma ei oska, tundusid vanematele selge ülbuse ja sõnakuulmatusena.
Harjutasin parajasti koolis soolonumbrit orkestriga, kui sõitsime perega Riiga külla. Pidin ka viiuli kaasa võtma, ikka selleks, et mängida. Aga kuidas? Orkestri saadet ju polnud ja ega palagi veel selge olnud. Tänini mäletan neid piinavaid minuteid, silmad lakitud männipuust põrandalaudadel ja mõtet – saaks nüüd mõne laua lahti kangutada ja sinna alla kaduda. Eks ma ikka mängisin, ning ehkki mu silmist ei voolanud pisaraid, nutsin sismas kõvasti.
Muusikust sai kunstnik
Väiksena harjutas Koit viiulit vähemalt neli-viis tundi päevas. NERVA pole aga viiulit käes hoidnud juba üle 20 aasta.
