Nerva kunstiraamat Päikese puudutus
on meeldiv täiendus suhteliselt lühikesse elurõõmsate raamatute ritta.
Mis teeb Päikese puudutuse
rõõmsaks? Esiteks Nerva (kodanikunimega Koit Nerva) kunst ise: pildid on olemuselt lustakad ja positiivsed, need sobivad vaatamiseks nii issile-emmele kui ka süles istuvale pisipojale või -tütrele.
Nerva ise nimetab teost etenduseks. Mängivad linnud, loomad, kalad ja kuu. Üldvalgustuseks päike.
Eessõna on kirjutanud tuntud kunstnik Avo Paistik (Klaabu looja), kelle lühikokkuvõtted piltide kohta võiks vabalt paigutada Nerva tekstide alla-kõrvale - kohati on tabavalt ära öeldud nii pildi olemus kui ka selle tõenäoline saamislugu ja seos Nerva endaga.
Rebane nagu roots
Raske on kirjutada pildiraamatust lugejale pilte näitamata. Nerva graafikas valitsevad enamasti pastelsed toonid. Pildid on puhtad ja helged, tegelaskujud mõnusalt koomilised. Enamasti on neid pildil üks-kaks ja kindlasti sellised, mis otsekohe muige suule kutsuvad.
Rebane on kõhn ja kondine nagu roots, sest muidu ei harmoneeruks ta nurgeliste mägedega, mille nõlvadel ta ringi kondab, ja täiskuu on ainult sellepärast lapik, et pole põhjust, miks peaks täiskuu olema nurgeline.
Rääkides Nerva tekstidest, mis on pandud pilte seletama ja täiendama, peab nentima, et need on siiski möödapääsmatud.
Ilma autoripoolsete kommentaarideta oleks Nerva kunst vaatamata lihtsakoelisele olemusele ikkagi suhteliselt raskesti mõistetav. Me näeksime seda, mida meie näha tahame, ja see pole tegelikult hoopiski see, mida näitab (ütleb) autor.
Võtame pildi Metsa-Mere-Meeleolu
: vasakul ülevalt alla rippuv mets, paremal meri, keskel päikeserõngas. Ahsoo,
teeks selle peale nii mõnigi vaataja.
Tegelikult on asjal hoopis põhjalikum sõnum-tõlgendus. Tekst raamatust: Mina pööran seda pilti vaadates oma pea alguses ühele ja siis teisele küljele viltu. Nii saan luua esmalt metsa-, siis meremeeleolu. Keskelt otse vaadates saab muidugi mõlemaid korraga tunda, kuid siis võib tekkida muidki mõtteid.
Olgu pealegi, esitame siis esmalt küsimuse: kui suur on meie maailm? Tundub, et ühele joonele kõike ikkagi mahutada ei saa, muidu ei peaks ju pead keerama. Samas ometi mahtus pildile ära?! Nüüd üritame vastata: just nii väike ongi meie maailm.
Või pilt Aga kõhtu ei näita
. Kitsal lehekülje ülaosast alla välja ulatuval ribal ripub üleval oksa küljes laiaks pressitud kass seljaga vaataja poole ja pildi all paremas nurgas särab päikeseketas.
Einoh, lahe,
ütleks tavavaataja. Tegelikult on tegemist hoopis kelmika kiisutüdrukuga, kes ronis puu otsa, tegi trikki ja nüüd näitab oma kõhtu päikesele, mitte meile.
Autor põhjendab asja järgmiselt: Nii tekkiski mõte teha pilt, et pärast saaks selle teistpidi pöörata ja kõhtu näha. Vaeva kui palju, aga tulu ei miskit: kõhtu ikka ei näita! Keegi ütles, et kiisutüdrukud ollagi sellised kavalpead.
Parajalt jabur, arvab nii mõnigi. Selles Nerva raamatu võlu allakirjutanu arvates ongi, et asja võib võtta nii ja naa, aga igatahes mitte negatiivselt.
Tähtsaim on vaataja
Nerva ise on öelnud: Kogu selle protsessi kõige tähtsam lüli on siiski nende piltide vaataja, kuivõrd kunsti osa ei ole siin kindlasti soojuse vahendamine, vaid tähelepanu juhtimine allikale endale, et vaataja päikese hella puudutust ise taas kogeda tahaks. Päike puudutab neid, kes selleks sisemiselt valmis on ja seda ootavad.
Sellega võiks asja kokku võtta. Soovitan lugejal raamatupoest läbi astuda ja ennast päikesel puudutada lasta.
