Nerva väänab tuju rõõmsate loomakestega heaks

Noore graafiku Nerva joonistustel on ühtmoodi elusad ja lihtsad nii loomad, puud kui taevakehad – inimesi ta kujutada ei armasta, sest kunst peab olema kiiksuga, aga kui inimesi väänama hakata, võivad nad pahaseks saada. Loomad ei saa.

Enne seda kui sinust sai kunstnik, õppisid muusikat ja kompositsiooni ning lindistasid ka ühe plaadi. Miks sa pooleli jätsid?

Tol ajal (1990ndate lõpp) ei saavutanud muusikaga rahaliselt mitte midagi. Pärast plaadi tegemist müüsin oma pillid ära, sest need olid ennast ammendanud. Lihtsalt tundsin, et rohkem sellest tehnikast välja ei pritsi. Tahtsin uuemaid ja võimsamaid, aga tookord mul raha ei olnud. Siis tekkis tõsine arenemisvõimaluse kriis – sa tahad luua, aga pole, kuidas.

Kuidas sa joonistamiseni jõudsid?

Ei tea. Pooljuhuslikult. Käisin ema pilte müümas, aitasin neid vormistada ja raamida. Ükskord kunstilaadal müües mõtlesin, et joonistan ise ka mingi pildi. Joonistasin siis akrüülvärvidega sellise seitse senti laia ja 11 senti kõrge. See osteti kohe ära. Sain julgust, hakkasin tegema ja need osteti ka kõik ära.

Neid esimesi akrüülpilte sul endal enam pole?

Jah, need on enamikus inimeste kodudes. Kahjuks tol ajal viidi ka kunsti väga palju Eestist välja.

Kust pärineb su piltide ideoloogia – need loomad ja see lapselik laad?

Tuleb lihtsalt tahtmine midagi joonistada ja ma ei saa siin midagi valida. Tunnen erilist vabaduse tunnet, et saan joonistada, mida mu hing ihaldab, ja keegi ei ütle näiteks, et miks see on kollast värvi, kui ma tahan teda teha kollaseks. Ülejäänud elu me ikka paratamatult jookseme reeglite järgi, mis elu meile seab. Kunsti puhul on täielik võimalus ennast välja elada. Võib-olla elan kunstis välja just seda tolasust, päriselus ma olen natukene rohkem realistlikum.

Kui su kunsti vaadata muusikastiilide skaalal, siis kas see on popkunst?

Karta on vist jah. Et pole ei klassika ega jazz. Sellist tegijat minust ei ole, et ma hakkaks kogu aeg ainult lillevaase maalima või valiks välja ühe kindla teema. See puudutab ka mõningaid loodusvaateid, mis on kindlasti väga ilusad, aga mina selliseid tegema ei hakka. Ma tahan ikka mingit sõnumit sisse panna, ja keerulist pealkirja. Või mitte keerulist, aga loogilist. Ma ei tee pealkirja Vaade nr 13 või Nimetu seitse.

Mis sa elus teha plaanid?

Rohkem olla hõivatud kunstiga. Teen sisekujundust, see võtab palju aega. Aga ses vallas olen algaja, sisearhitektidega ei konkureeri.

Paigutad sisekujundust tehes mõttes oma pilte ka seintele?

Muidugi! Aga piltide järgi ei saa kliendile midagi ehitada. Ma arvan, et kui töö on äsja valmis saanud ja klient tahab minult mõned pildid seina panna, siis sobilikke pilte sobilikesse kohtadesse leiab ikka.

Kas su tööd sobivad kontorisse?

Arvan, et sinna, kus ma ise olen teinud sisekujundust, sobivad kindlasti. Minu pilte on kerge sobitada. Kontorid on tegelikult jube igavad ja kunsti peaks olema rohkem. Dilbertlandi stiilis kontor pole töötajale mingi motivatsioon.

Mida lapsed su kunstist arvavad?

Need, keda on väiksena viidud näitustele, need arvavad küll ja neile meeldib. Oma lastelt küsin alati, et milline sulle meeldib kõige rohkem ja milline ei meeldi üldse. Ja nad teavad täpselt, mis on kole.

Arvavad nad samamoodi kui sa ise?

Mõnikord küll. Mäletan, kuidas mu vanem laps ütles kõva häälega suures vaikses galeriis: See on kole! Aga ma ei saanud talle öelda ka midagi, sest see pilt oli tõesti kole. Tavaliselt olen selline inimene, kes otsib igas asjas vähestki head, aga seal ma tükk aega seisin ja ei leidnud.

Paljude piltide juures on sul selgitavad jutukesed. On see halb või hea?

Kui ma panen tekstid, siis annan võimaluse inimesel neid lugeda või mitte lugeda. Vaataja ei pea minu mõtetest juhinduma. Ma võin panna pildi nimeks Pikivahe ja teha pildi paremasse nurka kalanäo ja vasakusse nurka kalasaba, aga kui keegi tahab seal näha hoopis midagi vitraažilikku või hoopis pikka kala, siis las ta vaatab. Kui keegi tahab näha hobust, siis las ta näeb.

Mis inimestele sinu piltides meeldib?

Lapselik lihtsus ja optimism. Minu eesmärk pildi tegemisel on, et selle võiks seinale panna. Mitte nii, et kui inimene tuleb õhtul koju, on väsinud, vaatab seinale ja mis sealt vastu vaatab – verised maharaiutud peadega tegelased kuskil hinge vaakumas. No eksole. Meie maailmas on ülearu vägivalda ja halba. Pildi mõte on inimese tuju mingis suunas muuta.

Sinu pildid on kaudselt ka ühiskonnakriitilised.

See on paratamatu. Mingi mõte hakkab närima ning siis tuleb mingi seos. Kunagi tegin otseselt ühiskonnakriitilise akrüüli, siis, kui pangad ühinesid. Siis tegin pildi, kus kalad üksteist sõid.

Kui tähtis on raam?

Kui raam pildile juurde ei anna ja võtab vähemaks, tuleb see ära võtta. Paraku pole alati igale pildile päris õiget raami. Sest pildi ma teen unikaalse, aga raamid on standardsed.

Kuidas sünnipäeva tähistad?

Ma ei pea üldse sünnipäevi. Kunagi.

Lapsena ikka pidasid?

Ei. Mulle ei meeldi sünnipäevad. Kuningas Salomon ütles sellise mõtte, et surmapäev on parem kui sünnipäev. Kui inimene sünnib, siis tema leht on valge, me ei tea mitte midagi, mis temast tuleb. Kui inimene sureb, on ta raamat suletud, temast jääb järele, mis tast jääb. Mõnest ei jäägi midagi järele, aga mõned on midagi inimkonnale andnud. See on olulisem.

Arvamus

Anti Einpaul, sõber ja mänedžer:

Ma hindan tema seltskonda, sest tema juuresolekul on tunda loovisiksust. Kui suurem osa inimesi tegeleb teiste loomingu vahendamisega, siis tema tegeleb loomisega. Kusjuures tal on tohutult palju geniaalseid ideid. Näiteks kui küsida, mida kirjutada mütsi peale, siis ise oskaks sellisel puhul võibolla välja mõelda kolm-neli asja, aga tema saafab hommikuks meili peale nelikümmend varianti. Ja hämmastav on, et need kõik on väga head. Teine näide on kunstTIGUu projekt, kus Nerva tegigi lihtsalt teoteemalisi pilte. Selle kõige juurde kuulus veel mehaaniline päikesepatareidel tigu, mis pandi viinamäeteoga suhtlema. Hullumeelne idee, aga iseenesest väga hea.

Nerva on lihtne inimene ja elu võtab ta ka mõnusa huumoriga. Tema piltidest tuleb samuti välja just tegutsemisrõõm ja lust. Pildid on küll lihtsad ja siirad, aga samas on nendes keerulisuse nüanss tabatud. Tema kunstis imetlen väga ka värvikasutust - see on selline, mida mina küll ei valdaks.

Tiia Karelson, kunstisalongi Elitaar galerist:

Huvitavate ideedega noor kunstnik ja väga edasipüüdlik. Ise oma ideedesse uskuv ja sinna energiat panev. Olen kindel, et varem või hiljem ta jõuab oma eesmärgini - ja kunstniku jaoks on see eesmärk kindlasti kuulsaks saamine. Aga ta on nii noor alles, et nii noorelt ei tohikski kuulsaks saada.

Nerva puhul on huvitav veel see, et ma ei tea, et ükski teine kunstnik oleks oma näituseks nii põhjalikult valmistunud. Tal olid isegi veiniklaasid endal kaasas, kuigi need on ju galeriis olemas. Seega - ta mõtleb kõik hästi läbi ega tee mitte midagi poole jõuga, mis on tippu jõudmiseks väga tähtis.