12. jaanuaril avati Narva kunstigaleriis valdavalt graafikateoste meistrina tuntud Eesti noorema põlvkonna kunstnik Nerva isiknäitus Lambist
.
Miks just lambist, mis lambist? Mis pildid need sellised on, mida sel näitusel näha saab?
Teen selle näituse vastuseks minult alatasa küsitud küsimusele, kust ma ideid saan. Mistahes uute asjade loomiseks on vaja materjali, energiat, aega ja oskusi. Aga kõige alus ja algus on ikkagi idee. Lamp on selle genereerimisel ideaalne abivahend. See on pungil energiat ja sära ning sel on imepärane, ümbrustvalgustav toime. Lambist on kerge vaimustuda ja selline vaimustus on nakkav. Ütle kellelegi: Vaata, lamp!
ja näita näpuga üles ja sa võidad ta tähelepanu koheselt. Lamp sobib loometegevuse sümboliks. Inimene, kes kunagi mitte midagi ei loo, mõjub sama nukralt kui läbipõlenud pirn. Lamp on uute mõtete allikas. Vajad uut ideed? Võta lambist!
Nerva, inimesed on varemgi uurinud, kas Nerva on Teie kunstniku- või pärisnimi? Loodame, et teie ühe tähe võrra erinev nimi Narva linna nimest loob teile siin eriliselt koduse meeleolu.
Nerva nimi on korraga mõlemat. Mu nime sarnasus linna nimega on küll väga lõbus. Ükskord Haapsalu Linnagalerii näituse avamisel öeldi sissejuhatuses kindlameelsel häälel, et kunstnik Nerva tuleb siia Narvast. Kodune meeleolu muidugi, sest kui toona väljahõigatu paika peaks, siis tuleksin seekord näitusega ju kodulinna! Olen näinud fotot vanast gravüürist http://nerva.ee/nerva_vs_narva.jpg, millel Narva linna siluett ning suurelt ja selgelt peale kirjutatud Nerva. Mõnda aega oli ka Narva Muuseumi kodulehe kontaktandmetes näpukas - seal seisis üleval Nerva Muuseum. Ka mingi Ühispanga kontor asus kunagi nende kodulehe andmeil Nerva maanteel. Nii et mul on maantee, mul on linn ja mul on oma muuseum.
Kuidas te pildid valmivad? Mis tähendab giclée?
Tegu on kaasaegse innovaatilise tipptehnoloogiaga graafika alal. Pilte joonistan oma käega, pliiatsiga spetsiaalse joonistuslaua peal. Lõuendile trükitakse need kunstiprinteriga, seejärel signeeritakse, lakitakse ja raamitakse. Nagu graafika puhul ikka, on siingi igast pildist kindel arv eksemplare ja need on nummerdatud. Seega minu piltide puhul on tegu originaalgraafikaga, mitte reproduktsioonidega. Kuni aastani 2000 tegin akrüülmaale, otsides samas meeleheitlikult võimalust minna üle graafikale. Kuna armastan tohutult värve, ei saanud ma leppida klassikaliste graafikatehnikatega nagu litograafia jmt, kus värvide kasutus on tehniliselt jube piiratud. Praegust tehnoloogilist lahendust kasutan 2001. aasta lõpust (varem seda põhimõtteliselt ei olnudki olemas) ja olen väga rõõmus, sest igast seeriast saan ühe eksemplari alati endale jätta ning ostjale on graafikateos palju taskukohasem kui maal. Vahe on ilmne ka numbrites: maale jõudsin teha alla saja, minu graafikateoseid on aga kodudesse läinud juba tuhandeid.
Kellele mõeldes valmivad teie pildid, mis teid inspireerib looma? Millised kunstnikud on olnud teile eeskujuks?
Inspiratsioon on üpris abstraktne. Suurimaks eeskujuks on kindlasti Looja. Armastan käia looduses ja vaadelda võrratut värvikooslust ja kompositsioonilisi lahendusi. Inspiratsioon on siiski laiahaardelisem ja kaasab inimesi meie ümber, ühiskonna rõõme ja kurbusi. Selles mõttes võib öelda, et kunstnik on pigem vahendaja kui looja. Nagu marjakorjaja, kes nopib ilusaid ja magusaid marju meie ühiskonnast, lisaks nopib ka mõningaid koledaid ja hapusid. Siis paneb kõik need valitud marjad sobivas vahekorras kokku ja annab inimestele kätte, et nad need kiirelt ja korraga alla neelaks ning seejärel kirjeldaks, mis mulje neile jäi. Kunstimaailmas nimetatakse sellist kokkamist näituseks.
Siis tuleb üks suur kunstnik
ja ütleb: Mis kunst see ka on! Pakkuda ilusaid ja maitsvaid marju - sellega saab igaüks hakkama! Aga vaat mina teen alles tõelist kunsti: teen püree... mullast ja mädanenud laibatükkidest. Tõeline kunst on serveerida seda püreed niimoodi, et inimesed selle jälkuse ära sööks!
Jah, see vist on tõesti kunst...
Te piltidel on vaimustavad värvid. On teil oma lemmikvärv?
Praegu armastan rohkem sooje toone. Tõsi on, et värvieelistused muutuvad inimesel aja jooksul, nii on need muutunud minulgi ja muutuvad ka edaspidi. Kui väikesed lapsed märkavad peamiselt põhitoone, siis kasvades tuleks õppida nüansse leidma. Siingi teeb meistriks ikka harjutamine. Otsides värvivarjundeid, hakkad neid ka leidma ja see teeb elu palju vaheldusrikkamaks, värvilisemaks. Oleks ju kurb, kui suur inimene peab miljonite värvide asemel leppima punase, kollase, rohelise, sinise ja veel paari värviga. Kõlab umbes nagu igivana 16-värviline monitor.
Kas täna on Eestis kerge või raske olla kunstnik?
Kindlasti lihtsam kui tippsportlane. Sportlane hävitab oma tervise. Olgu ta karjäär kui lennukas, on see ikka imelühike. Kunstnik aga muutub iga aasta ainult paremaks kunstnikuks, tervis on alles jne. Need mõned Eesti kunstnikud, kelle töid hästi ostetakse, saavad väga hästi hakkama. Selles mõttes võib öelda, et on kerge. Raske pool on tõsiasi, et kunst on alati olnud ja on ka tänases Eestis ikka kaup. (Ei noh, sama kehtib ka teiste riikide kohta muidugi.) Ent kaupa peab oskama müüa, see nõuab ärialaseid teadmisi ja oskusi, organiseerimisvõimet. Eksklikult arvavad need, kes ütlevad, et edu oma kunsti müümisel on õnne ja juhuse küsimus. Äri ei püsi õnnel ega juhusel, vaid oskuslikul planeerimisel, õigetel otsustel, heal juhtimisel, heal klienditeenindusel ja nii edasi. Sestap on kurb, et vaid vähesed head kunstnikud on ka head müüjad. See ehk on üks peamisi põhjusi, miks on nii palju ääretult andekaid kunstnikke, kel siiski raske end sellega elatada.
Tänane Eesti on minu meelest väga hea koht kunsti turustamiseks ja seni läheb kogu aeg vaid paremaks. Aastatetagune turistiparadiis on möödanik, täna ostab Eesti kunsti eestlane ise, ostab omaenda koju. Mina olen küll rahul, et suur osa mu piltidest just siia jääb.
