Ma olen selles mõttes natuke ebatavaline produkt, et mul on mata hästi hea

Tartus elav graafik Nerva – kodanikunimega Koit Nerva – on uue põlvkonna kunstnik, kellele on kunst äri, ning äris tuleb olla edukas.

Kas te olete kunagi müünud Avoni kosmeetikat või Tupperware totsikuid?

Vat neid ma pole küll müünud.

Te purustaksite kõik müügirekordid ja jätaksite need kenad naised tööta, nii et ärge jumala eest hakakegi! Müümise kunst on kunst, mida te kahtlemata valdate.

Tänan.

Ma ei ole veel ühelgi kunstnikul näinud sedavõrd täiuslikku ja müügile orienteeritud Interneti kodulehekülge kui teil – sooduspakkumistega. Et kui ostan ühe asemel kaks, saan hinnaalet. Et kui ma ostan töö, mis kannab nime Part 777 (oli eile lennus) koos Eurokalaga, siis ma säästan 244 krooni ehk 15,59 eurot – see on minu eest juba välja arvutatud –, ja kui ma ostan Isepäised rebased koos Pätipukiga, siis säästan 560 krooni ehk 35,79 eurot. Aga kui ma ostaksin peale selle veel töö nimega Kollane kutsa teab ühte asja veel ja Ei tule sealt mingit rongi! ja Sügav mingi asi ja Sügav mingi teine asi, siis ma oleksin laostunud, sest hinnad on teil üsna krõbedad. Kui aktiivselt teie Interneti-kaubamaja kasutatakse?

Ikka kasutatakse, kuid ma ei saa just öelda, et müüksingi valdavalt Interneti teel.

Rohkem müüb teie pood Tartu kaubamajas?

Kindlasti on see pood oluline. Aga mis puutub nendesse säästuarvutustesse koduleheküljel – selleks arvutid oma programmidega ongi, et ei peaks paberi peal arvutama.

Teil on viis klienditeenindajat, teil on mänedžer ja mitu alltöövõtjat. Teil on koduleheküljel statsionaarne nupp tule tööle!. Momendil seal küll tööd ei pakuta, kuid kellel tasuks sinna aeg-ajalt klikata?

Viimati otsisin klienditeenindajaid-müüjaid.

Kuhu te nad küll kõik mahutate?

Ma olen Tartus praegu väga hädas, kuna töötajaid on vähe. Kuid ega see tööjõu palkamine niisama lihtne olegi – see lisab ka tööandjale kohustusi.

Kui suur see teie Tartu pood siis on?

Pisikene, kuid kuna kaubamaja on väga kaua lahti, tuleb töötada vahetustega.

Te saate alles 35aastaseks, kuid teil on seljataga juba poolsada isikunäitust. Jõhvis avasite reedel viiekümne esimese. Grandioosne saavutus! Kuidas te 50. näituse avamist tähistasite? Kui suure pauguga?

Ei tähistanudki. Kõige vingem tähistamine oli viimati seoses näituse avamisega Võrus, kus toimus suur kontsert.

Helilooja Nerva näitas oma võimeid? Te olete ju tegelikult õppinud hoopiski heliloojaks...

Ei näidanud. Seal kõlas hoopis teistsugune muusika, mitte minu maitse vallast.

Ja milline on teie maitse?

Džäss ja eriti new jazz.

Olete Tartus džässikontsertidel seega sage külaline?

Oleks vaid aega...

Te pole ju maalija, kes kulutab meeletult aega ja siis saab valmis ühe töö, mida müüa. Teie töö prinditakse lõuendile tiraažiga 75 eksemplari!

Samas ei teki see tiraaž iseenesest. Iga eksemplariga on päris palju tööd.

Aga palgake nagu Kostabi tööle meeskond, kes teie eest kõik ära teeb! Ja ise naudite sel ajal džässi.

Seda ma ei taha teha – ma ei taha loomingulist poolt ära anda. Kuid praegu on ka tootmispoole pealt väga palju ikkagi minu enda kanda. Mul on kaks suuremat alltöövõtjat, kes teevad ära tähtsama osa – pildi trükkimise lõuendile ja raamimise. Ning kuigi nad on mu tellimustega väga koormatud, ei hakka ma kvantiteeti suurendama. Mulle piisab, kui saan oma tiraažid ära müüdud.

Kust te need naljakad pealkirjad võtate? Lambist? Teie Narvas toimunud näitus kandis sellist pealkirja – Lambist.

Lambist, ikka lambist. Pealkiri on see asja kõige lihtsam osa. Pildi idee mõtlemine on ka lihtne, raskem on joonistamine. See võtab aega ning kui sul on vaja tegeleda ka jooksvate tootmisprobleemidega...

Jooksvate tootmisprobleemidega – see kõlab kunsti puhul huvitavalt. Kas kunstnik, kel pole jooksvaid tootmisprobleeme ning sellist mänedžmenti nagu teil, on teie jaoks luuser?

Ei, ei ole. Esimene asi, mis puudutab kunsti, on siiski anne – kas inimesel on annet, et uusi asju genereerida. Kunsti puhul me ju eeldame, et inimene tuleb välja pildiga, mida enne polnud.

Vastasel juhul see polekski kunst.

Vastasel juhul võid sa olla töötaja Kostabi tehases, kus sa teed täpselt tema poolt ette joonistatud asju. Kuid teisel kohal pärast annet ongi müümine – äri ning kunst on Eestis äri nagu mujalgi.

Mitu äriõpikut te olete läbi lugenud? Ilmselt terve virna.

Ei ole.

Olete lihtsalt loomu poolest andekas? Andekas müügimees...

Eks elu ole õpetanud – läbi rõõmude ja murede. Üldjuhul on müügipool kunstnikel ju üsna nõrk. Ja matemaatika on neil nõrk. Mina olen selles mõttes natuke ebatavaline produkt, et mul on just mata hästi hea.

Teie täiuslikku kodulehekülge võiks veelgi täiustada – aeg-ajalt toimuvate hinnarallidega. Nii nagu on Selveri säästupäevad ja kaubamaja hullud päevad.

Saad kaks, maksad kolme eest... Ja igasugused muud sellised kavalad päevad. Võiks olla küll, jah. Võiks olla muudki – kliendikaart ja ka järelmaks.

Järelmaksu võimalust pakute te juba praegugi.

Alates sajast tuhandest. Aga ka 2600kroonist pilti tahetakse osta järelmaksuga ning sellest ma ei saa aru. Kunsti ei pea ju ometigi ostma viimase raha eest, õigemini juba võlgu. Aga Eestis on tarbimine jõudnud sinnamaani, et kõike ostetakse, kui ainult järelmaksuga antakse.

Eesti kunstnike liitu kuulute?

Ei kuulu.

Mis te arvate, kas teid sinna üldse võetaksegi?

Ei ole proovinud.

Kunstnik, keda saadab müügiedu, pole ju ometigi kunstnik. Kunstnik peab olema vaene ja vaevlema loomepiinades.

Sama asi on igasuguste toetustega. Teinekord tahad mingit suurt projekti teha...

No kes see teile selleks raha annab!

Ei, muidugi – Tartu linnavalitsuses arutavad kõik siis, et näe, Nerva tuleb raha küsima. Kavatseb omafinantseeringut teha 75 000 krooni ja tuleb meilt 25 000 krooni küsima. Minge metsa! Kui saab 75 000 kokku, saab ülejäänu ka!

On teid mõnikord Navitrollaga segi aetud?

Segiajamise võimalusi eriti ei ole.

Võhiku jaoks ikka – mõlemal pisikesed loomakesed all vasakus nurgas ning vaimukad pealkirjad.

Mis siin salata – mõttemaailm on meil üksteisega sarnane.